Ajad.. Majad..

Lets talk about the good old days..

Sirvisin täna arvutis vanu pilte ja koperdasin otsa piltidele tsillist, mis minu juures oli.
See oli väga fun õhtu ja sellest on mälestuseks isegi video kokku keevitatud..


See aga viis mu mõtted kaugemale.
Kaugele HipHopHooray aegadesse.
Minu mitte-enam-bränd-njuu-üürilise Henrikuga tuli see aeg jutuks. Ta ütles,et mina ja Helen olime selle peo kunnid, mida iseenesest oli tore kuulda ja mõelda. Siis kaevasin mälus ja avastasin,et ega segi peaga sai seal lollust ja tähelepanu kiskuvaid asju tehtud küll ja veel. Ma parem ette neid asju lugema ei hakka, sest kes olid kohal, teavad nagunii..
See polnudki tegelikult nii ammu, aga tundub, nagu see oli hetk, kui sai lapsepõlvest välja tuldud.
Praegu tagasi vaadates vähemalt, kuna toona polnud sellist ajukeppi ja sai asjadel lihtsalt minna lastud. Nüüd, kuna kõik ootavad sinust täiskasvanulikku kohusetunnet ja muud kräppi, siis on asjad keerulised.
Mina olen alati poolt olnud,et kui asjad seisavad, küll nad ise ennast siis ka korda ise saavad (mitte muidugi alati), aga mõte pea liiva alla peitmisest on alati minu number 1 valik olnud kui on jamaks kiskund ja siiani see toimis jumala hästi.. Miks siis enam ei võiks?!
I may be getting older but i refuse to grow up.
Ma ei kavatse kunagi saada mingiks rafineeritud kontorirotiks, kes kuulab ilusat muusikat, sest hea tava nõuab,et vanem naisterahvas kuulaks ilusaid asju.
Ma võitlen süsteemi vastu ja kavatsen kuulata oma neegripolkat ja kanda ketse ja teksasid nii kaua kui ma ise seda vähegi tahan.

Ma imetlen siiralt üht enda sõpra Jani, kes on 33, tal on oma firma, ta ajab ametlikke firma asju.. Ja mis selles siis erilist on, tahate te teada?!
Aga see,et ta teeb seda nii nagu talle meeldib - enda räpiriietes, mista mef'i saatel. Ja asi toimib.

See on muidugi meie imelises maailmas andestatavam meestele, kuna juba noori neiusid ei võeta tõsipeadena.
Ka mind mitte, kuigi ma olen teemas sees olnud rohkem, kui mõni suur nimi, kes endast nüüd ilgelt hästi arvab..
I was born that way.
Yeah.. I like my dnb, dub and old-school occasionally but my heart beats to HH..

HAHAHAHAAA... Sain diip ja tõsipea olla..

No ja kui juba puistamiseks läks siis suhete probleemid on ka kakajunnid.
Vanasti oli lihtne "Hakkame käima?!" "OK!" ja kui oli vaja lahku minna saatsid sõnumi, et konetz multfilm..
Nüüd olles "ool grõun app" on sellel mängul hoopis teised reeglid.
1 põhimõte näikse olevat "Nussi ajusid nii,et ajukoor ei ole enam krobeline vaid sile ja pehme nagu paksu tüdruku käsivarred. Siis on õige aeg läheneda, kuna vastane on peast juba jumala soe"
Normaalne suhe on sama harva esinev nagu jõulud juutidel.
Ja kui suhe on normaalne siis on seda sama raske normaalsena hoida (siinkohal tsiteerin ax'i) nagu metskassile rehaga võid perse toppida. Mitte võimatu. Aga raske.

Veidikene ka tänasest päevast..
Feliks hakkas mind JÄLLE hommikul vara närvi ajama,et ma talle süüa annaks. Ma ignoreerisin teda nii kuidas vähegi suutsin ja ta läks Henriku ukse taha kaeblema ja sai, mis tahtis.
Siis ma läksin loengusse. IGAV sai minu jaoks endale täitsa uue tähenduse. Mängisin telefoniga tennist ja võitsin 1 tournament'i peaaegu ära. Käisime söömas Kataga (nimelt avastasime,et Pool6'es on päeval praed 45 krooni). Nägin Leeni ja Siimu. Tsillisime jõe ääres. Tulin koju. Jalutasime Miaga. Mia jonnis. Nägin Lillekest ja kamraade. Tulin koju ja panin tuima.
Ja nüüd siin ma siis olengi.. Tuima panemas:D
Täitsa putsis keiss.. Ma olen nou-laif:D
Aga ma ei saa välja ka minna, sest maohape peksab üles ja seega on väga valus ja räme olla.. Isegi Rennie enam ei aita.. Öösiti magada ka ei saa, kuna horisontaalses asendis hape peksab kurku ja suht räme on olla nii..

Nii palju siis uudiseid ja nüüd sport..




























Ka sport sai läbi..