Ma avastasin ennast olukorrast, kus mul pole enam sõpru.
Kõik on mööda ilma laiali, on lihtsalt mu usaldust kuritarvitanud või kaugeks jäänud.
Suht gayfag kui tahaks kellegagi arutada asju, kurta muret, rääkida niisama elu püsiväärtustest ja pensionist - aga pole inimressursse.
Vähemalt selliseid inimesi pole kellega ma saaksin kõigest rääkida.. Kellele ma üldse tahaks kõike rääkida.
Hüüdja hääl kõrbes.
Seega pole mul muud varianti kui pidada nõu kõige targemaga - endaga.
Niisama mõtlemisest pole kasu.. vaja on see endast välja saada,et paremini mõista.. selleks ka kirjutan..
Ma tean, et Sa pole minu vastu aus.
Mind isegi ei häiri,et Sa jälle uuesti oma eelmise eksiga sahmerdad, sest me pole enam koos aga mind häirib,et Sa selle suhtes aus pole.
Ma ei ole loll.. Ma oskan suurepäraselt ridade vahel lugeda ja 1+1 kokku pannes saada 2, missiis,et selveris on just laadapäevad ja nende väitel 1+1=3. Ja mind solvab, kui Sa mind tõesti nii lolliks peaks pidama.
See, et Sa ka meie sõprussuhet piisavalt ei austa (varjad ja oled valelik) tekitab minus küsimusi meie "päris suhte" kohta..
Kuidas ma tean,et Sa siis aus olid?
Ma tahan uskuda,et olid.. aga ma ei saa ju kindel olla..
Ja see teeb haiget, sest Sa oled jäägitult oluline osa minu elus.. Parim sõber, kelle kaissu peitu pugeda, kui sitaks kisub.
Ja ma ei oska seisukohta võtta.. rääkimata istekohast..
Ma ei tahaks Sinuga tülli minna aga samas kaua ma lasen endale valetada tehes nägu,et kõik ok.. See teeb ka minu ebaausaks?
Fakin sleiv.. Miks peavad isegi sõbrasuhted nii keerulised olema..?
Kui üldse peavad - äkki Sa lihtsalt ei soovigi mu sõprust ja ma peaksin laskma Sul minna..
